MIS ON LOOVUS?

Loovus on müstiline miski, millest on sageli palju juttu. 
​Võrdlemisi harva räägitakse aga sellest, mida erinevate konseptsioonide ja teooriate kohaselt üldse loovuseks peetakse.

Väärarusaam nagu loovus oleks midagi sellist, mis on osaks saanud vaid vähestele väljavalitutele, ei ole tegelikult tänapäevalgi kuhugi kadunud. 

Tegelikult on aga loovus loomulik osa meist kõigist ning selleks, et seda väidet kinnitada, on mõistlik rääkida loovuse teoreetilisest ja psühholoogilisest definitsioonist ning taustast.

McLeod ja Cropley (1989) leidsid, et loovus on isiksuseomaduste kogum, mis annab inimesele eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uutviisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada. Sama teema edasiarendusena leidsid Cropley ja Urban 2000 aastal, et loovus on asjakohaste ja tõhusate uute ideede loomine. Feldhusen (1999) pidas loovust aga selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomiseks, mis meie elu edendavad. Viimast käsitlust kasutatakse sageli ka kaasaegse disaini kontseptsiooni loomisel.

Elitaarne vaateviis aga omakorda arvaski, et loovus on vaid andeka vähemuse pärisosa. Nad olid arvamusel, et individuaalne loovus on inimese genotüübiga bioloogiliselt ette määratud ja loovtöös võivad edukalt olla vaid need, kes on sünnipäraselt teistest võimekamad.
Tänapäeva psühholoogia on nende vaated ümber lükanud.

Egalitaarne vaade seisnes aga selles, et sotsiaalselt hinnatava loomingu tekkeks oli vaja vaid head väljaõppet, innustavat honorari, kaasaegseid tehnoloogilisi vahendeid, tahet ja järjekindlust.

Kombinatoorikud mõistavad loomingulise tegevuse all tuntud elementide uutmoodi, uuel otstarbel või uues kohas ühendamisena, mille tulemusel tekib uue tunnetus-, tarbimis- või kunstiväärtusega tulem ehk toode.

Arthur Koestleri ("The Act of Creation", 1964) järgi loovinimene lihtsalt seostab, valib, paigutab ümber ja sobitab uudsel viisil kokku olemasolevaid detailteadmisi, ideid, konseptsioone või probleemilahendusviise. Loomingu lähtepunktiks on tema arvates võime harjumuspärast ja tuntut produktiivselt teisiti kasutada ja näha asju teise nurga alt. Tema arvates on loovuse juures tähtsaim oskus näha eraldi ideede ja asjade varjatud ühendusi ning mõista erinevas sarnast. Tema arvates toimub loomeprotsess sageli nn bisotsiatsiooni abil, mida ta määratleb probleemi sellise lahendamisega, kus eesmärgile jõudmiseks laenatakse edasiviiv idee mingist teisest, sageli lähteülesandele väga kaugest valdkonnast.

Intuitivistide arvates on eredas isikupärases loomingus esiplaanil pigem vaistlik, intuitiivne pool. Samas ei eita nad ka loogikast ajendatud ratsionalistlikku loogilis-algoritmilist tunnetust.

Interaktsionaalse käsitluse kohaselt kujuneb loomingulise tegevuse motivatsioon vastusena sotsiaalse kogukonna väljakutsetele ja nõuetele. Esteetilise või tarbimisväärtusega loominguline produkt omakorda tekib aga looja ja keskkonna tiheda koostoime tulemusel.

Ortodoksne psühhoanalüüs käsitleb loomingulise tegevuse põhimotiivina püüdu lahendada inimese sisekonflikte. Psühhoanalüütikute arvates kujutavad paljud taiesed, leiutised ja teaduslikud avastused endast lihtsalt loova natuuri rahuldamata ürgtungide sublimatsiooni ehk siis nö peenemat ja kultuursemat, ühiskonnas vastuvõetavaks tunnistatud väljaelamist.

Freudi arvates on loodus kinkinud kunstnikele võime väljendada justnimelt enda loodud teoste kaudu oma kõige salajasemaid psüühilisi nägemusi (mis on sageli isegi nende enda eest varjatud).

Psühhoanalüütikute arvates kuuluvad loomingulisus ja loovus nende inimeste inimloomuse latentsete omaduste hulka, mis pääsevad üksnes siis vabalt väljenduma, kui neid järjekindlalt kasutatakse ja arendatakse (just seda tegelikult kõik kunstnikud ja loomeinimesed ka teevad).

Ehk oled märganud, et enamik loomeinimesi vastab oma toodete ja teoste inspiratsiooniallikate kohta põiklevalt ning jääb mulje, et neil poleks ka endal selle kohta täielikku selgust (tõenäoliselt oled ka ise vähemalt korra sama kogenud). Tegelikult võivadki loovisiku elus aset leidnud traumad, tema sisekonfliktid ja hingekriisid saada loometöö motivatsiooni liikumapanevaks jõuks. Loomingulise tegevuse tulemusel sündinud taiestest võib väga sageli leida siseprobleemide sümboolseid tähendusi ja paralleele.

Klassikaline psühhoanalüüs seletab üsna veenvalt neid juhtumeid, kus loominguline tegevus on saanud tõhusaks hingemure ületamise ja vaimse tasakaalu taastamise vahendiks.

California ülikooli biofüüsik Thorton Sargent leidis aga, et loovus on tihedalt seotud psüühiliste häiretega. Tema avastuse kohaselt on vaimse tervise risk eriti kõrge kõigil loometöö aladel, olgu siis tegemist kujutava kunsti, muusika, kirjanduse või mistahes loovalaga. Psühhoosi risk on iseäranis kõrge aga just kunstnikel (lausa 30%).

Teine California teadlane, psühhiaater Jon Karlsson nendib aga,  et paljudel kuulsatel teadlastel on olnud skisofreenia sümptomeid. Lisaks sellele on geeniuste ja skisofreenikute projektiivtestide vastustes leitud väga palju sarnaseid jooni. Enamik hingeteadlasi on siiski vaatamata avastustele seisukohal, et psüühiliste häirete all kannatavad suurmehed on oma teosed loonud haigushoogude kiuste, mitte tänu nendele.

Psühhiaater Frederic Flack aga väidab, et millegi uudsel viisil nägemiseks, peab olema normidest piisavalt vaba ja olema seejuures võimeline taluma tähelepanu äratamata kinnistunud sotsiaalsete normide toetajate sageli väga julma kriitikat.
Ka tema leidis, et neuroosid ja psühhoosid pigem takistavad, kui kergendavad loomingut. Loovuse kõrgfaase saadab tema hinnangul sageli depressioon ja samas võib kestev masendusperiood olla tihti lihtsalt peatse loomingulise tõusu märk.

Mitmefaktoriteooriates (Joy Paul Guilford jt) mõistetakse aga loovust kindla hulga osiste, tunnuste ehk vaimsete elementaarvõimete struktuurina.

Kompensatsiooniteooria esindajad ( E. Torrance jt) peavad loomingu keskseks osaks suutlikkust täita puuduva info tingimustes teabelüngad ja tuua esile edasiviivaid hüpoteese, ideid ja lahendusvariante.

Kognitivistliku psühholoogia käsitleb loovust, kui teadmiste varamut kaardistavat ja struktureerivat tunnetustegevust, mis viib konkreetse probleemi lahendamiseks kõlblike uute ideede ja hüpoteeside esitamisele. Nende seisukohast ei ole elav kujutlusvõime ja originaalsus veel loovuse tõendid. Küll aga iseloomustavad omamoodi mõtlemisviis ja lopsakas fantaasia suurepäraselt nii lapsi, kui ka psühhopaate.

Humanistlik psühholoogiasuund (Abraham Maslow, Gordon Allport, Erich Fromm jt) ei eita loometöö terapeutilist tähendust, kuid samas peab loova isiksuse eredaimaks tunnusjooneks püüdlemist küpse, terve ja harmoonilise eneseväljenduse poole. Humanisti arvates ei ole loomingu põhimõtivatsiooniks mitte sisepinge lahendamine, vaid oma kõrgemate vajaduste rahuldamine. Humanistlik eluvaade väärtustab seeläbi ka väga kõrgelt loomingulise harrastuse või tööga kaasnevat vaimset ärksust, tegevusse keskendumist ja isiksuslike võimete arendamist.
 
Frommi kohaselt lubab loov hoiak ületada oma "mina" piiratuse, tunneteda maailmaga samastudes seda "tõelisemalt", vahetumalt ning moonutusvabamalt. Samuti vabaneda sel moel alateadliku hirmu ja ärevuse kammitsatest. Loovus ei peegelda mitte psüühilise häire ilmingut, vaid on pigem tervise tõestus.

Sarnaselt psühhoanalüüsile, rõhutab ka humanistlik psühholoogiasuund loomingus alateadvuse osakaalu. Samuti osutavad mõlemad kontseptsioonid kahjutoovale toimele, mida võib tekitada inimese loovale algele repressiivne ja tasalülitav ühiskond.

Hoopis põnevalt mõtestab loovust aga Jaapanis (zen) ja Hiinas (chan) levinud mahajaana-budism. Zen näeb isiksusliku kasvu allikaid aurotiteedivaba vaimse iseolemise saavutamises, spontaansuse lisandumises ja virgumisalge (buda-meele) arengus. Loova eneseteostamise tõketena nähakse ennekõike isiksusliku terviklikkuse ja seesmise vabaduse puudumist ning konvergentse ja jäiga mõtteviisi domineerimist intuitiivse tajumise üle.

Loovalt ennast teostava elamisviisi harrastamiseks soovitab zen asendada elu kontseptuaalne käsitlusviis selle vahetu tajumisega isiklike muljete, intuitiivse taju, kogemuste ja elamuste kaudu. Kontseptuaalne (kindlas raamis ja mõtteviisis kinni) teadmine ja raamatutarkus ei saa mitte mingil juhul asendada vahetu kogemusega omandatud teadmist. Oma loova väljenduse tugevaks toeks on zeni kohaselt püüd meele otsesusele, lihtsus, sirgjoonelisus ja siirus.

Tegelikult on zen mõjutan Jaapani kultuuri arengut enam, kui mistahes muu filosoofilis-religioosne suund. Haikud, lilleseadekunst, no-teater, karate, kalligraafia, iluaiad, teetseremooniad, jaapani maalikunst, meditatiivne muusika jpm - kõik need meid vaimustavad Jaapani traditsioonilise kunsti avaldumisvormid on saanud tugevad arenguimpulssid justnimelt zeni loovust õilistavat vaimsusest.

Niisiis, kas Sa tõesti saad peale kõigi nende teoreetiliste käsitluste lugemist öelda, et kusagil Sinu sees ei ela suur loovus?

Artikli kirjutamisel olid väga abiks Anti Kidroni raamat "Leidlik meel" ja 
​Henry Gleitman, James Gross, Daniel Reisbergi "Psühholoogia".